Tahan teile rääkida sellest, mis juhtub loomadega 14 päeva pärast hoiupaika sattumist.

Postitatud: 7 Juuni 2011 22:10, Autor: Lara
Kõik loomad, kelle me linnatänavatelt kinni püüame, peavad vastavalt loomakaitseseadusele veetma meil 14 päeva alates nende püüdmise päevast. Nende 14 päeva jooksul üritame üles leida looma endise omaniku. Paneme looma foto oma kodulehele.

Kui loom on kiibistatud, on ta järelikult ka registrisse kantud ning me saame helistada tema omanikule ja paluda tal tulla esimesel võimalusel hoiupaika oma loomale järele. Üritame looma omaniku võimalikult kiiresti üles leida ja looma talle üle anda, sest kõnesid ja teateid kadunud loomadest tuleb meile iga päev väga palju ja juba tunni aja pärast võib hoiupaigas olla 3–5 koera. Kuni nad on meie juures, peame leidma kõigile neile koha ning pühendama aega ja hoolitsust.

Et omanikul säiliks õigus oma loomale, peab ta looma hoiupaigast 14 päeva jooksul ära viima. Vastavalt seadusele muutub kinnipüütud loom kahe nädala pärast hoiupaiga omandiks. Looma enda jaoks ei muuda see midagi, meie jaoks aga tähendab see omandiõiguse üleminekut looma endiselt peremehelt hoiupaigale. Teisisõnu võib öelda, et kahe nädala pärast ei ole omanikul mingit õigust looma tagasi nõuda. Omandiõiguse üleminek ongi nende 14 päeva juures põhiline.

Mis saab edasi?
Edasi istub loom meie hoiupaigas ja ootab uut armastavat kodu. Me tagame talle toidu, hoolitsuse ja hoolduse ning meie võimaluste piires ka vajaliku ravi. Loom viibib meil täpselt nii kaua, kui kaua hoiupaiga vabad kohad seda võimaldavad. Et loom vajab ruumi, teateid kodututest loomadest aga laekub meile palju, püüame leida kõigile võimalikult kiiresti uue kodu. Selleks kirjutame artikleid, paneme oma kodulehele fotosid, näitame oma kutsusid erinevatel saitidel ja sotsiaalvõrgustikes, ajakirjanduses ja televisioonis, kirjeldame nende iseloomu ja kombeid ning kutsume hoiupaika vabatahtlikke ja teisi, et meie loomi näeksid võimalikult paljud inimesed.

Inimesed, kes hoiupaigas töötavad, armastavad loomi kogu südamest. Paljud neist on töötanud hoiupaigas selle asutamisest alates ja elavad kogu hingest kaasa iga meie asuka saatusele. Meilgi on oma lemmikud. Mõni loom kasvab teistest rohkem südame külge, mõnele hoiame uue armastava kodu leidmisel eriti pöialt. Teeme kõik meist oleneva, et anda loom headesse kätesse. Kui kahju on magama panna tervet ja aktiivset looma, kellest võiks saada pere lemmik! Ja millise rõõmuga me toidetud, hoolitsetud ja sageli ka opereeritud looma uude peresse anname! Meie juures on koeri, kes on hoiupaigas olnud 2011. aasta jaanuarist peale, ent on ka selliseid, kes on siis juba 2010. aasta septembrist… Staažikaid olijaid on palju.

Kas hoiupaigas pannakse magama või mitte?
Meie tänase elu karm reaalsus sunnib meid mõistma ja leppima asjaoluga, et non-kill-hoiupaiga (hoiupaiga, kus loomi magama ei panda) pidamine ei tule meie maal kõne alla. Selle põhjuseks on inimeste suhtumine loomadesse, kes

a) paljunevad kontrollimatult (see puudutab kasse ja koeri);
b) jooksevad järelevalveta ringi, sest laisk peremees ei viitsi neid kolm korda päevas jalutama viia: palju lihtsam on loom hommikul enne tööd õue lasta ja õhtul koju ajada;
c) elavad vajaliku hoolitsuseta ja pole aastaid loomaarsti näinud, mis sageli põhjustab mitmesuguseid haigusi ja tekitab loomale piinu, see aga muudab looma kurjaks ja agressiivseks;
jms.

Kõige selle tagajärjeks on kurb tõsiasi, et pakkumine loomaturul ületab tunduvalt nõudlust. Kassipoegi ja kutsikaid sünnib märksa rohkem kui neid kodudesse vajatakse ning pahatihti tuleb loomaomanikule päästev mõte: „Anname nad hoiupaika!“. Seejuures ei tule inimesele tavaliselt pähegi, et hoiupaik on täis loomi, kellele kõigile oleks kodu vaja. Ent lõpetagem tagajärgedega võitlemine ja nende tagajärgede veeretamine meie õlule! Juurigem välja põhjused – see on palju lihtsam ja odavam! Hoiupaiga ületäituvuse, millega me oleme sunnitud võitlema, tekitavad inimesed ise, õigustades ennast väidetega „Nad on ju nii armsad ja karvased! Nad on nii nunnud! Võtke nad endale!“. Jah, loomad on toredad, nad on lihtsalt suurepärased! Kui ainult neid kodutuid loomi nii palju ei oleks...

Raske on inimestele selgeks teha, et näiteks kassi steriliseerimine on tänapäeva ühiskonnas  lihtsalt hädavajalik. Üldlevinud uskumusel, et kass peab kindlasti ühe pesakonna poegi ilmale tooma, ei ole mingit tõepõhja all. Kirjutan kõike seda sellepärast, et kuni inimeste loomapidamisharjumused ei muutu, ei ole Eestis võimalik pidada loomade hoiupaika, kus ei pea loomi magama panema.

Iga inimene, kes võtab endale looma, peab endale selgelt aru andma, missuguse vastutuse ta endale võtab. Tallinna elanik peab tundma Tallinnas kehtivat kasside ja koerte pidamise eeskirja, samuti koduloomade pidamise nõudeid, kus on üksikasjalikult kirjeldatud, missugustes tingimustes tohib üht või teist looma pidada. Kõik need ja ka meie hoiupaigas kehtestatud reeglid on piltlikult öeldes verega kirjutatud. Ja kui reeglid ja eeskirjad on olemas, tuleb neist ka kinni pidada, isegi siis, kui need teile ei meeldi – ei ole need ju laest võetud.

Kõik öeldu võib lühidalt kokku võtta järgmiste sõnadega:
me teeme kõik meist oleneva, et loomi mitte magama panna, ent kui loomade sissevool hoiupaika ületab vastutustundetute loomapidajate süüdimatu käitumise tagajärjel loomade väljavoolu hoiupaigast (mille põhjuseks on pahatihti see, et omanikud ei vaevu oma loomi otsima), oleme pealesunnitud valiku ees. Kõige valusamini puudutab see valik haigeid, vanu, agressiivseid, metsistunud või mittesotsiaalseid loomi (see käib nii koerte kui ka kasside kohta).
Näiteks maikuus panime magama neli koera, ja põhjuseks oli nende agressiivsus, vanus (14-16.a.) ning haigus. Teised koerad läksid kas peremeeste juurde tagasi või leidsid uue kodu.

„Ma olen kuulnud/lugenud, et te viite loomsete jäätmete käitlustehasesse tonnide viisi koduloomade korjuseid!“ „Kui suur teie külmkamber on ja mis seal sees on?“
Vastavalt Tallinna Keskkonnaametiga sõlmitud lepingule oleme kohustatud kokku korjama auto alla jäänud loomade jäänused, samuti teepervedel ja muudes avalikes kohtades vedelevad loomakorjused. Neist teavitavad meid kodanikud, kes helistavad meie ööpäevaringsel telefonil 631 4747, samuti muud ametkonnad, kes on leidnud avalikust kohast loomakorjuse. Nii näiteks olid möödunud ja ülemöödunud kuul meie loomajäänuste seas ülekaalus kitsed, auto alla jäänud suured koerad, metssead, luiged, kajakad, tuvid, kassid, kährikud, koprad, oravad, rebased ning muud mets- ja koduloomad. Üks kits kaalub üle 40–50 kilo, täiskasvanud metssiga aga 70–80 kilo või rohkemgi. Meie loomapüüdjad korjavad need jäänused kokku ja ladustavad külmikusse, kust me kord kuus toimetame need loomsete jäätmete käitlustehasesse. Tavaliselt kaalub meie saadetis tonni ringis. Meie loomade osakaal nende jäätmete hulgas on hinnanguliselt 1–2%, ülejäänu moodustavad mujalt kokkukorjatud jäätmed. Me ei kogu loomakorjuseid mitte ainult Tallinnast, vaid ka teistest omavalitsusüksustest, kellega meil on sõlmitud sellekohane leping. Meiega koostööd tegevaid omavalitsusüksusi on üle 25 ja vähemalt kord kuus tekib igaühel neist probleem, mille lahendamisel on vaja meie hoiupaiga abi.

Lõpetuseks lihtne palve:
aidake meid kõige lihtsamal moel – ärge kaotage oma looma ära! Suhtuge temasse vastutustundlikumalt! Vabastage meid kohtade nappusest tingitud rasketest valikutest! Kui aga loom on kõigest hoolimata kaotsi läinud, helistage meile kohe ja püüdke oma kass või koer üles leida! Me tahame teda kõigest hingest teile tagasi anda, sest hoiupaik on loomale üksnes ajutine koht, ja ehkki me püüame teha oma võimaluste piires kõik, et loomal meie juures võimalikult hea oleks, ei ole tal kuskil nii hea kui kodus.

Meid toetavad: