06.09.2012
Autor: Anton Dolgorukov

Pikenenud pehme suulagi, ninasõõrmete stenoos ja väljapöördunud kõrivatsakesed

Mõnedel koeratõugudel on hingamine raskendatud aretustöö spetsiifika tagajärjel, sest aretuse käigus on soodustatud näokolju ja järelikult ka kõri lühenemist. Selliseid tõuge nimetatakse brahhükefaalseteks (lühikesekoonulisteks) ja nende hulka kuuluvad inglise buldog, mops, pekingi paleekoer, grifoon, bostoni terjer jt.


Joonis 2.
Brahhükefaalse sündroomi all mõistetakse kombinatsiooni sellistest patoloogiatest nagu pikenenud pehme suulagi, ninasõõrmete stenoos ja väljapöördunud kõrivatsakesed. Pikenenud pehme suulagi (joonis 2) — pehme kurgunibu pikeneb, nii et selle tipp tungib hingamisteedesse ja takistab õhu jõudmist kopsudesse.

Ninasõõrmete stenoos (joonis 3) — ninasõõrmete väärareng, mida iseloomustavad kitsad või sissepoole pöördunud sõõrmed, mis raskendab läbi nina hingamist.


Joonis. 3A.

Joonis 3B.
 

Joonis. 4.
Väljapöördunud kõrivatsakesed (joonis 4) – vatsakesed asuvad allpool, trahhea (hingetoru) ava juures. Et ülemistes hingamisteedes on negatiivne rõhk, imetakse vatsakesed iga sissehingamisega hingamisteedesse. Need näevad välja nagu väikesed õhupallikesed ja takistavad õhu jõudmist kopsudesse.

Mõnedel brahhükefaalse sündroomiga koertel võib esineda ka trahhea kitsenemist, kõri kollapsit ja kõrikõhrede halvatust.

Haiguse põhjused ja levik:

Brahhükefaalne sündroom on pärilik haigus. Kõik brahhükefaalse sündroomiga tõud kannatavad hingamisteede haiguste all. Mida lühema koonuga koer, seda suurem on tõenäosus, et tal on hingamisega probleeme ühel või kõigil kolmel ülalnimetatud põhjusel. Hingamispuudulikkust soodustab rasvumine.

Tunnused ja sümptomid:

Pikenenud pehme suulaega koerte hingamine, eriti sissehingamine, on tavaliselt lärmakas. Mõnedel koertel võib neelamisel esineda lämbumist või oksendamist. Rasketel juhtudel, eriti pärast ülemäärast aktiivsust või erutumist, võib esineda tsüanoos (keel ja igemed muutuvad hapnikupuuduse tagajärjel siniseks). Paljud koerad, kelle pehme suulagi on pikenenud, eelistavad magada selili – ilmselt ei lange pehme suulae koed selles asendis kõrisse.

Kliiniline uuring:


Joonis 7A.
Ninasõõrmete stenoosi on lihtne diagnoosida visuaalsete tunnuste alusel (joonis 7). Lõpliku diagnoosi pikenenud pehme suulae ja väljapöördunud kõrivatsakeste osas saab panna alles pärast looma läbivaatust narkoosi all, sest lühenenud näokoljuga koertel on paks keel, mis muudab ärkvel oleva looma kõri visualiseerimise võimatuks. Katsed viia keel sellisesse asendisse, et kõri muutuks nähtavaks, tavaliselt ei õnnestu. Narkoosi all on võimalik näha, et pikenenud pehme suulagi ulatub mitu millimeetrit üle kõripealise otsa. Raskematel juhtudel asub pehme suulagi otse kõris. Pehme suulae ots ja kõriseinad on sageli põletikulised, millega kaasneb turse ja punetus. Kroonilistel juhtudel kõrikõhred sirgenevad ja neis toimuvad destruktiivsed muutused, millega kaasneb hingamisteede kitsenemise kiirenemine. Väljapöördunud kõrivatsakesed on näha häälepaelte esiosas pehme hallikassinist värvi massina.

Ravimeetmed:


Joonis 5.
Pehme suulae plastikat võib kaaluda juhul, kui selle suurus tekitab loomale kannatusi, looma seisund halveneb aja jooksul või tekivad hingamisteedes eluohtlikud hingamistakistused. Kui teie koeral tekib neelamisel okserefleks, köha, striidor (vilisev hingamine) või ta ei talu füüsilist koormust, ei ole välistatud, et talle tuleb teha pehme suulae resektsioon. Resektsiooniks on vaja skalpelli, kääre ja elektrokoagulaatorit. Kurgunibu tõmmatakse lahti ja eelnevalt tähistatud riba eemaldatakse (joonis 5).


Joonis 6.
Pärast resektsiooni tehakse suulaele õmblus (joonis 6), hiljem tuleb õmblusniidid jälle narkoosi all eemaldada. Elektrokoagulaatori kasutamine võib oluliselt vähendada verejooksu, sel juhul võib ka õmblusteta läbi ajada (joonis 6).

Joonis 7B.
Väljapöördunud kõrivatsakesed võib pehme kurgunibu resektsiooni käigus eemaldada või pöörata need ringi ja kinnitada loomulikumasse asendisse. Kui loom kannatab ka ninasõõrmete stenoosi all, korrigeeritakse samal ajal ka stenoosi – see aitab hingamist parandada (joonis 7).

Võimalikud operatsioonijärgsed tüsistused:

Patsiendid peavad viibima pärast operatsiooni 12–36 tundi statsionaaris töötajate tähelepaneliku jälgimise all, sest operatsioonijärgsel ajal võib tekkida suur turse või verejooks, mis võib põhjustada hingamisteede sulgumist ja hingamispuudulikkust. Mõnikord tuleb kasutada ajutist trahheotoomiat (toru juhtimist läbi kaela trahheasse), kuni kõriturse alaneb sedavõrd, et koer saab jälle normaalselt hingata. Tavalised operatsioonijärgsed sümptomid on köha ja iiveldus.
Kroonilistel juhtudel, kui kõrikõhred on juba deformeerunud, võib pehme suulae ja kõrivatsakeste resektsioon osutada ebapiisavaks. Sel juhul võib ainsaks väljapääsuks olla alaliste trahheotoomide loomine, ehkki ka sel protseduuril võib olla palju tüsistusi.

Prognoos:

Noortel loomadel on prognoos tavaliselt hea. Nende hingamine muutub palju kergemaks ja hingamispuudulikkus väheneb oluliselt. Vanematel loomadel prognoos nii optimistlik ei ole, eriti juhul, kui kõrikõhrede degeneratiivne protsess on juba alanud. Kui kõri kollaps on juba tekkinud, on prognoos ebasoodne.

Joonis 1. Prantsuse buldogi hingamisteed (E – söögitoru, NC – ninaõõs, Hp – kõva suulagi, SP – pehme suulagi, Ep – kõripealis, L – kõri, Tr – trahhea , Br – bronh , Tongue – keel)

Meid toetavad: