Autor: Anton Dolgorukov

Selgroo operatsioonid

Mida kujutab endast selgroolülide vaheline ketas?
Enamik inimesi kujutab selgroogu ette tervikliku struktuurina, ent tegelikult koosneb see rohkearvulistest selgroolülidest, mida ühendavad liigesed – selgroo vahelülid ehk diskid.
Selgroog koosneb seitsmest selgroolülist, kolmeteistkümnest rinnalülist, seitsmest nimmelülist, kolmest ristluulülist (normaalolekus omavahel kokku kasvanud) ja sabalülidest, mille arv on erinevatel tõugudel erinev.
Disk on lülikehade vaheline padi. Disk koosneb kiulise ehitusega väliskestast (niinimetatud kiulisest rõngast) ja selle geelitaolisest sisust (pudrutaoline tuum). Diski ühendab selgroolülide kehadega lukustusplaat, mis tagab diski varustamise toitainetega.
Diskist ülal- ja allpool on vastavalt dorsaalsed ja ventraalsed pikiligamendid, millest ülemises on eriti palju tundlikke närve.

Diski songa tüübid

Diski songa e väljasopistuse all mõistetakse diski struktuuri rikkumisega seotud haigestumist, mille puhul avaldatakse survet seljaajule või selle koorele.

Diski songa on kaht tüüpi: Hansen I ja Hansen II.

I tüübi korral muutub diski geelitaoline sisu tahkeks (mineraliseerituks) ning võib järsu liigutuse korral kiulise ketta purustada ja tekitada seljaajule trauma. Seda tüüpi songa tekkeks on eelsoodumus nn kondrodüstrofoidse rühma koertel (taks, puudel, pekingi paleekoer, basset, mops jt). Kondrodüstrofoidsetel tõugudel toimub arengu käigus geelitaolise tuuma ümberkujunemine, mis saab alguse koera 2. elukuul ja lõpeb umbes kahe aasta vanuses.

II tüübi korral areneb haigus degeneratiivse protsessi tagajärjel palju aeglasemalt. Sel juhul toimuvad muudatused kiulises rõngas: see kaotab oma tugevuse ja geeljas tuum surub selle seljaaju kanali õõnde. See songatüüp esineb põhiliselt vanadel suurt kasvu tõugudel, nagu saksa lambakoer, rotveiler, dobermann jt.
 

Kõige levinumad selgroolülide vahelise songa tekkimise kohad on vahelülid T11–T12 (11. ja 12. rinnalüli vahel) ja L2–L3 (2. ja 3. nimmelüli vahel). Kaelapiirkonnas esineb songa 15−30%-l juhtudest, sel juhul on kõige levinumaks piirkonnaks disk С2-С3 (2. ja 3. kaelalüli vahel).

On olemas teatud sõltuvus sümptomite ja songa asukoha vahel. Nii näiteks on kaelapiirkonna vigastuse korral selgemini väljendunud valuaisting, nimmepiirkonna probleemide puhul kaovad pigem jäsemete funktsioonid jne.

Kergematel juhtudel võib ainsaks sümptomiks olla valu diski väljasopistuse piirkonnas, ent hiljem tekkiv põletikuline protsess ja turse põhjustavad neuroloogilisi häireid.
Eelkõige tuleb tähelepanu pöörata teadlikule proprioretseptsioonile (võimele tunnetada, kus jäsemed asuvad, ja orienteerida neid nõutaval moel). Halva proprioretseptsiooniga koertel on varbad hõõrutud, mõnikord ei siruta nad käimisel jalgu välja, vaid kõnnivad pöia välisküljel. Teadliku proprioretseptsiooni eest vastutavad närvid paiknevad seljaaju alaosas ja reageerivad eelkõige selgroo vahelülide väljasopististele.

Proprioretseptsiooninärvide järel paiknevad neuronid, mis vastutavad teadliku liikumise, aga ka teadliku urineerimise ja defekatsiooni eest. Edasi tulevad teed, mis vastutavad pindmise ja sügava valutundlikkuse eest (sügavat valutundlikkust kontrollitakse jäsemekudede tugeva kokkusurumise teel).

Diagnostika

Kui patsiendil on nõrk selg, tuleb kindlaks teha, kas selle põhjuseks on tõesti selgroo vahelülide song, sest sarnased sümptomid võivad olla ka selgroolülide murdude või nihestuse korral, samuti diskide kasvajate või infektsiooni (diskospondüliit) korral.

Esimene samm: neuroloogiline uuring

Veterinaar saab mitmesuguseid reflekse kontrollides lokaliseerida seljaaju kahjustuste piirkonna. See võib olla kaela- või rinna-nimmepiirkond (rinna ja kõhu kokkupuutekohas), nimme- või ristluupiirkond. Rinnapiirkonnas tavaliselt songa ei esine, sest roideid ühendavad sidemed tagavad suurema stabiilsuse.

Teine samm: tavaline röntgenogramm
Kui keerulisemad visualiseerimisrežiimid, näiteks magnetresonantstomograafia (MRT) ja kompuutertomograafia (KT), ei ole enamikule veterinaarkliinikutele kättesaadavad, siis tavalist röntgenograafiat teha ei ole keeruline.

Tavaline röntgenograafia sisaldab selgroo otse- ja külgprojektsiooni ning võimaldab välistada selgroomurrud ja -nihestused, degeneratiivsed protsessid ja kasvajad, samuti võimaldab see näha diskide kaltsineerumist. Kaela röntgenograafia võib looma õige asendi saavutamiseks nõuda sedatsiooni.

Kolmas samm: täpne lokaliseerimine

Kui on kavas opereerida, tuleb enne kindlaks määrata songa täpne asukoht, et operatsioon oleks võimalikult täpne. Sel juhul on valikumeetodiks müelograafia. Müelograafia on seljaajust kontrastülesvõtete tegemine, mis võimaldab määrata selgroo vahelüli väljasopistused 95% täpsusega, sest sopistuse olemasolu korral on see koht kontrastainele läbimatu. Kui kirurgilist sekkumist ei ole kavas, ei ole selle protseduuri tegemisel kahjustuse lokaliseerimise seisukohast erilist tähtsust. Pärast müelograafiat läheb patsient otse operatsioonilauale.

Ravi

Pärast diagnostiliste protseduuride tegemist ja koeral selgroo vahelüli songa tuvastamist tuleb otsustada, kas opereerida või mitte. Selgroo operatsioon on kallis ja nõuab pikka taastumisaega, ent võib organismi normaalse funktsioneerimise seisukohast olla parim valik. Selle otsuse vastuvõtmisel järgitakse teatud üldisi reegleid.

  • Kui koer ei saa kõndida, suurendab kirurgiline sekkumine tervenemise tõenäosust.
  • Kui koer saab kõndida, on mõistlikuks valikuks medikamentoosne (mitte kirurgiline) ravi, siiski sõltub ravi valik sellest, kui tugevad on patsiendi valud.
  • Mida kauem on neuroloogiline defitsiit kestnud, seda kehvemad on ravi tulemused.
  • Kui koer ei kõnni, ent jäsemetes on säilinud sügav valutundlikkus, on operatsioonijärgse eduka taastumise tõenäosus 83–90%.
  • Kui koer ei kõnni ja jäsemetes ei ole sügavat valutundlikkust 48 tunni jooksul, väheneb operatsiooni edukuse tõenäosus 50%-ni. Pärast 48 tunni möödumist on prognoos oluliselt halvem.
  • Kui koer ei saa käia, võib edukaks osutuda ka medikamentoosne ravi, ent operatsioon annab tervenemiseks kahtlemata paremaid väljavaateid.
Medikamentoosne/konservatiivne ravi (ilma kirurgilise sekkumiseta)
Medikamentoosse ravi ajal peab koerale tagama range kinnipidamisrežiimi (kitsas puuris, minimaalsete hügieeniotstarbeliste jalutuskäikudega). See võib olla keeruline, sest koerad ei taha üksinda istuda, ent siiski äärmiselt tähtis, sest ilma piisava isolatsioonita ei tasu häid tulemusi oodata. Kui loomale ei ole võimalik leida eraldi puuri vms, võiks ta paigutada loomakliiniku statsionaari.

Minimaalne ravikuur nõuab kolmenädalast isoleerimist.

Raviks kasutatavate preparaatide toime on suunatud põletikulise protsessi ja tursete vähendamisele ning närvikudede troofika (toitumise) kiirele taastamisele. Tõhus võib olla ka külmaravi (jääpaketid).

Operatiivne ravi / kirurgia
Seljaaju dekompressiooniks kasutatakse mitut meetodit: hemilaminektoomiat, pedikuloektoomiat ja dorsolaminoektoomiat.

Hemilaminektoomia
See on rinna-nimmepiirkonna diski väljasopistuse ravi kõige sagedasem metoodika. Selle operatsiooni käigus eemaldatakse kahe kõrvutiasuva selgroolüli liigesejätked. Protseduuri võib ohutult sooritada kuni viiel järjestikusel diskil.

Pedikoluektoomia
See on umbes sama mis hemilaminektoomia, ent liigesejätked jäetakse alles. Pedikuloektoomiat on parem teha juhul, kui vahelüli sopistus asub vahelüli küljel, mitte otse selle peal. See protseduur on vähem invasiivne ja destabiliseerib selgroolülisid vähem kui hemilaminektoomia.

Dorsolaminoektoomia
See meetod on teistest agressiivsem ja kujutab endast seljaaju ülaltpoolt „lahtipakkimist”. Protseduuri võib teha korraga sinult ühel diskil. Dorsolaminoektoomia sisaldab selgroolüli ohtelise jätke ja kaare eemaldamist.

Operatsioonijärgne taastumine

Operatsiooni eesmärgiks on patsiendi elukvaliteedi taastamine. See, kui kiiresti taastumine toimub, sõltub looma operatsioonieelsest seisundist. Need loomad, kes enne operatsiooni käia suutsid, taastuvad kahe nädalaga, neil aga, kellel oli säilinud jäsemete sügav valutundlikkus, võib taastumiseks kuluda kuni neli nädalat. Operatsioonijärgsel perioodil võib osutuda vajalikuks looma abistamine põie tühjendamisel, samuti tuleb teha kehalisi harjutusi.

Meid toetavad: