Katrin, kas tõesti keegi ei käinud vana inimest külastamas/vaatamas? Tal olid ju sugulased olemas. Vana inimene elas ju sellist elu mitu aastat. Väga kurb lugu. Luulest on kohutavalt kahju.

Need on hästi toidetud, hästi hoitud ja armastusega üles kasvanud koerad. Kahjuks ei ole nooremad neist tõesti õues jalutamas käinud... Loodetavasti oskavad nad seda juba teha...

Siin natuke koerte perenaise minevikust ja uhkest sugupuust: http://kakonsultatsioonid.ee/killukesi-minu-armsa-koerataedi-elust/menu-id-69/index.html
Tänan koerte perenaise nimel kõiki, kes toetavad, et loomad endale uue kodu ja armastava peremehe leiaksid.

Soovin hoiupaiga töötajatele palju-palju jöudu ja jaksu. Te olete töesti väga tublid!!

Minu sugulase koer elas 12a täiesti eraklikku elu, koos oma erakliku eluviisiga peremehega. Ainult oma aias ja ainult paar võõrast inimest aastas. Parimal juhul. Pärast peremehe surma (teised sugulased olid seisukohal, et koer on lootusetu ja tuleb magama panna), otsustasin võtta riski ja koerake endale tuua. Teisest riigist eestisse.Tulemus: loomakesest kasvas perekonna esimiilu, iga seltskonna hing, alati esimesena külalisi tervitamas jnejne!!! Ja koer elas oma a-sotsiaalset elu 12a enne seda! Ja kartis pööraselt inimesi ja ükski inimkäsi, v.a. tema peremehe oma, ei olnud teda 12 a puudutanud. Niivat.