Твой звонок стоит денег — помощь неоценима.
Позвони и пожертвуй.
20086 - Maardu/ VILLEM
- Возраст: 6 месяцев
- Пол:
- Размер: маленькая
- Поступление в приют: 15.03.2015
- Место отлова: Veeru
- Уехал/а: в новый дом, 28.03.2015
- На день отъезда сидел/а в приюте: 14 дней
- Кастрирован: нет
- Дополнительная информация:
18.04.2017
Uudistega kodust:
Tere, hoiupaik!
Kirjutamises on küll pea poolteist aastat vahet olnud, aga tahame öelda ja meelde tuletada, et meil on kõik hästi. Villem on üleni meie pere liige ja elab tõelist koeraelu, sellist, nagu igal koeral olema peaks. Oleme ülirõõmsad ja tänulikud, et just Villem meiega on.
Käin peaaegu iga päev Villemiga metsas jooksmas, aga kõige rõõmsam on ta siis, kui kogu pere on kaasas. Kui kuskile minek on ja vähegi võimalik, võtame ta alati kaasa. Kodus pole keegi enam kunagi päris üksi, sest Villem pakub alati seltsi. Ja nalja saab muidugi vahel ka.
Kirjaga on kaasas üks täitsa tavaline päev meie juures.
Palju terviseid saates
Inga ja teised Jaago talu pere liikmed
20.07.2015 Uudised!!!
Tere!
Aeg on aru anda, kuidas Villemil läheb. Hoogu võtan juba mõnda aega, aga tegudeni jõudsin alles nüüd.
Villem on meil olnud nüüd juba üle kolme kuu. Oleme väga õnnelikud ja tänulikud, et saatus meid just Villemiga kokku viis. Päriselt ju koera mõttemaailma ei tea, aga tundub, et ka Villem on õnnelik. Igatahes oskab ta sellisena välja näha, alati särtsu täis ja rõõmsa näoga ning valmis kõigiks tegudeks, kuhu teda vähegi kaasatakse.
Kui teda sügama kummarduda, näitab poiss üle igakülgset vaimustust ja rõõmu, et võtsid vaevaks tema juurde tulla. Üles hüppamise kombest oleme lahti saanud, aga näolimpsimisest ei päästa sügajat miski :). Kui vähegi võimalik, sokutab Villem mingi osa endast istujale või lamajale sülle.
Villem on omajagu suuremaks kasvanud. Ise ei pannud tähelegi, millal ja kuidas, aga siis ühel päeval tuli meile külla koer, keda viimati nägime päeval, mil Villemi koju tõime ja kellega ta ühesuurune oli. Too tegelane oli ikka samas formaadis, aga Villem oli vahepeal kolmandiku võrra kõrgemaks veninud :) No ja oma korvi, kus algul ikka põõnutas, ei kasuta Villem enam üldse. Kui imestasin, miks nõnda, siis aru sain alles siis, kui nägin, kuidas ühel päeval koer ikkagi üritas end sinna rulli keerata. Korvi küljed ägisesid ähvardavalt ja protesteerisid ägedalt sellise ülepaisutamise vastu.
Tegelikult on kõik varutud korvid, asemed ja lebomatid täielik raiskamine ja parimal juhul viisakuspeatuspaik, sest Villem magab eranditult seal, kuhu mina või kaasa pikemaks ankrusse jääme. Öösel kolib Villem magama meie voodi alla. Püüdsime sinna ka mugavamaks olemiseks ühe vaiba sokutada, aga selle siputas Villem peagi koiku alt välja. Hommikul venib koer voodi alt välja, teeb õues pissi- ja kakatiiru ning kui mina juhtumisi veel voodis pikutan, poeb ise ka veel rõõmuga voodi alla. Kui aga olen juba väljas, siis ei raiska ka koer enam põõnutamise peale aega. Kui läheme õue, on Villem õues, kui tuppa, siis toes. Mul on töötegemiseks teine maja, kui olen seal, lesib Villem selle ukseesisel terrassil. Kõige kurvem on Villem siis, kui pakime lapsed kuskile minekuks autosse ja tema peab oma aeda minema. Kisa küll ei tule, aga lõpmata alistunud näoga toetatakse pea väravapuule ja vahitakse aialippide vahelt etteheitva pilguga meie lahkumist.
Mis reeglitesse puutub, siis on Villem kiire õppimisega ja kuulab päris hästi sõna. Põrandale jäetud toitu ei puutu, kui ma luba ei anna, enamasti tuleb "Siia!" peale ka väga ahvatlevate asjade juurest (ükspäev näiteks täiesti rasvase ja huvitavalt hüppava jänese tagaajamise juurest, kelle tagajalad olid juba peaaegu käes :)). Jooksmas käies ei vigurda ka siis, kui on aeg rihm külge panna. Väga hästi oskab Villem mängida sikutamis ja müramismänge, teades täpselt, et mäng lõpeb kohe ära, kui hambad vale asja tabavad. Täitsa tubli asjade äratooja ja nendest loobuja on ta ka.
Tiba teine lugu on laste antud vihjete ja käskudega. Kogu kamp on reeglite järgimisel nii ebajärjekindel, et paratamatult võtab Villem kõiki kolme last lahedate mängukaaslastena, keda võib aeg-.ajalt trügida, närida ja kellelt toitu norida. Näiteks kuulen nurga tagant kilkamist, lähen vaatama ja mis ma näen! KÕIK kutsikad (kolm inimese- ja üks koera-) rulivad end maas ja kilkavad, kui Villem neist ühele või teisele peale astub ja riideid sikutama kukub. Minu röögatuse peale ajavad kõik end jalule ja kehakeeles on kõva kahetsus. Inimkeelsed lubavad tegevuse jätta igavesest ajast igavesti. Tunni pärast, kui lähen õue pesu riputama, on käsil sama mäng. Loomulikult ei suvatse härra koer ka selliste omasuguste iga kutse peale karku alla võtta ega iga "Maha!" peale reageerida. Kõige agaram käskija-keelaja sikutaja on kõige väiksem. Näiteks "treenib" piiga koera vorstitükist loobumist, veeretades viineritükki agaralt põrandal, sorkides seda näpuga ja andes järgemööda ja ühe hingetõmbega kõiki käsklusi, mida kuulnud on: "Vilmen-oota-oota-küsi-võta"! Kui "Vilmen" ei kuula (vahel pole lihtsalt tähelegi pannud, sest magab samal ajal õndsat uinakut, tuleb kaheaastane kaebama ja vahetevahel õiendatakse veel juurde, et "Vilmen ammustas", unustades sealjuures ära, et kõigepealt venitas tirts koera lõuad lahti ja toppis näpu ise koerale suhu. Nojah, ilmselgelt olen ma osavam koera kui laste treener...
Meie lemmikaeg on praktiliselt igapäevane metsatiir. Praegu, suvisel ajal, läheme metsa nõnda, et kõige pisem tirts on kärus, suuremad poisid ratastega ning Villem ja mina jooksuga. Tihti on kaasa ka meiega. Villem on ilmselgelt väga heas vormis koer, sest leegib iga päev pingutuseta kümme kilomeetrit traavi ja jõuab selle käigus isegi kõrvalepõikeid harrastada. Sellel vaatamata ei kao ta kuskile metsa ära, võime kindlad olla, et hoiab meie kandadele. "Siia!" peale tuleb alati minu ligi, samamoodi siis, kui näeb midagi ootamatut (näiteks auto).
Nendel retkedel on selgelt näha, et Villem on rõõmus. Ta nuusib huviga ringi, hüpleb ühel ja teisel pool meid ringi, endal keel ripakil nagu maitsetu roosa lips ning laseb iga mõne minuti järel mõnikümmend sekundit minu parema jala kõrval traavi, et ikka näidata, et "ma olen täitsa teiega". Vahepeal panen koerale harjutamise mõttes rihma külge, Villem saab ilusti aru, et see tähendab "nüüd jooksed jala kõrval". Kui rihma lahti teen, ootab Villem lubavat märguannet, enne kui minema sööstab.
Oleme Villemit võtnud kaasa igale poole, kuhu võimalik. Algul Villemile autosõit ei meeldinud. Nüüd püüab ta end igal võimalusel autosse sokutada. Ükspäev hakkas kaasa linna sättima, ülejäänud pidid koju jääma. Autoukse avanud, läks ta veel mingit asja tooma. Tagasi tulles troonis Villem juba uhkelt juhiistmel, sõiduks valmis. Selle juures on naljakas, et tegelikult ta sõitu hästi ei TALU. Kui Villem aga autosse oksendab, siis väga vaikselt ja viisakalt :). Ükskord avastasime, et tal oli paha olnud, alles mitu tundi hiljem, kui pisipiiga väljatulnud toidu sisse peaaegu juba istunud oli.
Muud seedimisega seotud asjatoimetused on täitsa käpas, piss ja kaka käivad kindlatesse kohtadesse õues ning tuppa pole koer juba ammu ühtegi häda teinud. See-eest on loomupärane aplus ajanud Villemi napakatele tegudele. Ükspäev värvisin rohelise kohupiimavärviga kappi ja jätsin värvipoti koos pintsliga pesu ootama. Villem varitses paraja hetke ning sõi pool pintslit koos värviga ära. Eks talle vist meeldis kohupiimavärvi veider lõhn. Et päev varem oli ta pihta pannud ja ära söönud pool mähkmelina, seda puuvillase vatiga kaetut, siis oli seedetegevuse tulemuseks põhimõtteliselt rohelist värvi vatipulgad. Muretsesin küll, mis need teha võivad, aga koer oli seejuures väga rõõmus ja õnnelik, niisiis otsustasin, et loodulik värv ja puuvillvatt menüüs ei ole kõige hullem, mis juhtuda võib.
Mõned päevad tagasi sai Villem korralikult pügada. Ilmad on soojad ja vaatamata igapäevasele kammimisele kipuvad ikkagi kasukasse pusad siginema. Märja metsa tõttu peame pesema ka üsna tihti, niisiis pügasin koera ära, et lihtsam oleks hooldada. Tulemuseks hunnik ilusat sokivilla ja väää-ääga saleda olemisega harjumatult kõrgejalgne koer. Tundub aga, et selle võrra veelgi elavam ja särtsakam ja muidugi vastupandamatult numps.
Lugesin kirjapandu läbi ja vaatasin et võib tunduda, nagu oleks meil musterkoer. Tegelikult muidugi on meil ka pahandusi ja nii mõnigi kord olen röögatanud "Villem, EI!" sellise häälega, et koeral on saba jalge vahel ka minut hiljem. Üleüldse teab Villem väga hästi, millal ta on käitunud seadusevastaselt ja võtab kohe kahetseva poosi sisse. Et ta sealjuures ise nii kohutavalt armas on, on peaaegu võimatu talle pahane olla. Ükspäev näiteks juhtus nii, et Villem võttis kaheaastaselt Miialt riisileiva ära. Piiga vehkis sellega tükk aega koera nina ees ja sügas ja sahmerdas, leib käes ringi ning Villem otsustas, et see maiuspala on nüüd tema jagu. Tirts ei olnud aga nii plaaninud ja kukkus kaebama. Mina käratasin koerale "EI!", Villemil kukkus leib kohe suust vaibale ja saba jalge vahele. Tõstsin koera pikema jututa õue. Tagasi tulles ulusid kõik lapsed ja keskmine poeg teatas pisarsilmi, et "temal on Villemist niii-ii-iii kahju". Üleüldse leiab Jaagup, et "emme, onju, Villem on KÕIGE armsam koer maailmas".
Maasikaajal käsi Villem maasikapeenardes omavolilist matti võtmas. Kui lapsed või mina ka kaasas oleme, ei söö Villem ühtegi marja. Teeb näo, et teda see ei huvita. Kui aga meid pole, hiilib vahel Villem maasikapeenrale. Saabudes ripub vuntsides reetlik moosinire :). Et teolt pole tabatud, ei ole enam mõtet pahandada ka...
Aga tühja neist jamadest- kunagi ei õnnestu kellelgi kõik asjad- hoopis lahedam on see, et meil on nii tore koer! Päriselt!
Inga
Jaago talu perenaine
10.04.2015 UUDISED!!!!
Tere jälle!
Kirjutan jälle, et teada anda, kuidas Villemil läheb. Hästi! Poiss on nüüd kaks nädalat meiega olnud ja ausalt, tundub, et ilma Villemita poleks meie elu üldse see :). Alustades igasugustest uut tüüpi veidratest olukordadest, millega tuttavaks oleme saanud kuni mõnusa karvase seltsini hommikust õhtuni igal pool.
Köhast saime kiiresti jagu. Tegelikult juba paari päevaga oli palju parem, aga tegime ravikuuri ilusti lõpuni. Loodame, et seda Villem enam külge ei korja.
Kohe esimesel nädalal elasin üle suure ehmatuse, kui õhtul täiesti normaalsete hammastega koer oli hommikuks ühe silmahamba ära kaotanud. No tõepoolest, Villem ahmib õues suhu igasugust saasta, aga arvasin, et hammast see pahn ikka ära murda ei saa. Nägin juba vaimusilmas, kuidas koer ülejäänud elu mannapudru peal veedab, mina blenderiga kõrval konservi püreeks jahvatamas. Õnneks plahvatas järsku peas mõttekäik "koer-hmmm-imetaja-jajaa-piimahambad" :) Kui õhtuks teine ja järgmisel päeval kolmaski kihv läinud oli, siis oli asi muidugi selge. Miskipärast arvasin, et koerad nii titekate asjadega nagu beebihambad ei tegele. Vaat siis, biloogiatundide kasutegur... Hambaid, muide, laseb Villem üle lugeda täiesti probleemideta, niisamuti kõrvu uurida, küüsi näperdada, kammida, pesta, silmi kummelitee ja vatitupsuga puhastada. Ju ta peab seda mingiks isevärki sügamiseks, millest loomulikult ei ole mõistlik loobuda. Sügamine on ju võimalus Oma Inimese lähedale pugeda ja seda juba naljalt kõrvale ei viska.
Oleme kinni hoidnud reeglist mitte lasta koera sohvale ja voodisse, Villem on selle pidamises väga tubli. Vahel tundub, et meelekindlam kui me isegi, sest lapsed "unustaks" heal meelel selle reegli kus see ja teine.
"Siia"ja "Ei" on juba täitsa hästi käpas. Õues on ülivahva vaadata, kuidas röögatatud "Siia!" peale peatselt väike must rakett majanurga tagant välja tuiskab. Väga hästi oskab Villem oma toidukorda oodata. Kaussi pandud söögi võtab Villem alles siis ette kui "Oota!" on tühistatud ja lubatud toit võtta.
Villemi päevad näevad välja nõnda, et varahommikul saab õues hädad õiendatud, siis kõhu täis. Siis tuleb suure säbelemise ja vehkimisega teele saata majapidamise suured ja väikesed poisid (tööle, kooli, lasteaeda), siis oodata, kuni Tirts ja Perenaine on söönud ja siis õue. Õues madistame kamba peale paar-kolm tundi, selle kestel teeme umbes viiekilomeetrise jooksu (armastan joosta, aga praegu veel trenne Villemi jaoks ei pikenda), aga siia mahub koera jaoks ka kogu õuemaailma ülevaatamine, ülenuhkimine ja muidutuuseldamine. Õuest tulles on tavaliselt mõni puhastusprotseduur, porise ilmaga pesu, vahel kammimine, silmade puhastamine. Siis on poiss tavaliselt üsna väsinud, peretütar niisamuti, seega on mõistlik mõneks tunniks silm looja lasta. Mõlemal. Õhtupoole jõuab siis uusi asju ette võtta, perepoegi koju oodata, vahel mõned pahandused ka teha. Päeval hoiab puhtust hästi, aga öösel tekib ikka loik või kaks esikusse pandud ajalehele.
Esimese nädala kõige parem nali sündis juba teise päeva hommikul. Mina viin Villemi õue pissile ja eduka soorituse järel saabun tuppa tagasi, rind uhkusest puhevil. Teatan juba uksel dramaatiliselt: "Üks piss toas vähem!", mispeale kaasa poriseb kraanikausi juures vaipa nühkides: "Jajah, ja üks kaka toas rohkem. Ma astusin just sisse". Naersime kõik nii, et pisarad olid silmas, poisid püherdasid sõna otsese mõttes põrandal. Kaheaastane Miia muidugi tõlgendas asja nii, et iga kord, kui Villem pissib või kakab, on nali nabani ja seda tuleb kõigile lagistades ka teada anda.
Et meil Jaagol käib omajagu rahvast, on Villem näinud juba mitut suurt seltskonda. Uute inimestega on ta end väga hästi ülal pidanud, on sõbralik, rõõmus ja uudishimulik. Et meil kõik veelgi paremini välja tuleks, otsustasime, et viime Villemi koertekooli ka. See algab järgmisel nädalal. Eks anname teada, kuis läheb!
Palju terviseid saates
Inga
Jaago talu (ja Villemi) perenaine
Uudised! :D
Meie uus karvane pereliige jõudis (vaatamata mõningatele süngetele ennustustele autosõidu taluvuse ja talumatuse osas :)) sekeldusteta uude koju. Perekondliku konsiiliumi otsuse tulemusel on poisi uus nimi VILLEM. Kõige pisemal on lihtsuse huvides luba öelda ka "Villi!"
Villem käitus kohe ütlemata kutsikapäraselt, mistõttu pessu läksid kaks põrandavaipa. Sellele vaatamata oleme juba leidnud, et elu koeraga on hoopis toredam. Kuts proovib aina inimeste ligi hoida, aga on nõus, et ei pea selleks ilmtingimata ka sohval või lesol olema. Põrand sobib ka, peaasi, et ligi :)
Villemi oma koht ja magamispesa on meie kommiroosas esikus, kuhu oli küll tekkinud loiguke ja kakajunn, aga muus osas oli poiss oma ruumi ja pesaga igati päri. Praegu paneme esiku ukse ööseks kinni, nii ei pääse Villem pahanduste peale. Niutsus pisut, kui me ta pessa tõstsime, aga oli nii väsinud, et keeras peagi magama. Natuke naljakas on, et kui Villem põrandal lesib, siis üldse mitte koerapäraselt, käpad kõhu all, vaid tagajalad sirgu, nagu mingil maismaamorsal :)
Nagu arvata võiski, suhtub Villem lastesse väga sõbralikult. Ta on küll hästi aktiivne, aga oskab erinevalt paljudest väikestest ja suurtest koertest oma energia suunata mitte inimese naksimise ja klähvimise ja nügimise peale, vaid mängib ja jookseb väikese inimesega nõnda, et too ei tunne ennast ohus olevat. Olime õues üheskoos mitu tundi. Natuke tegelesime juba "siia"-käsklusega ka. Nüüd on kutt nii väsinud, et losutab, loivad laiali, põrandal ega jaksa ringigi hüpelda.
Tahtsin teile kõigile aitäh öelda. Kõik Hoiupaiga töötajad olid nii vahvad ja sõbralikud. Tervitage kindlasti ka oranzide kummikutega meest, kes Villemile kõige tähtsam tundus olevat. Tema hoolealusel on nüüd kõik hästi, arvan, et ta on oma uue kodu ja perega väga rahul. Sööb ka isukalt ja köharohtu võttis täiest probleemideta vinkutükikesega koos.
Kirjutan kindlasti veel, kuidas meil läheb. Köhast jagusaamisega ja üleüldse ;)
Palju terviseid saates
Inga
Ваш комментарий на премодерации.
Комментарии
-
Lugesin Villemi pererahva vahva kirja. Kutsale tõsiselt vedas! Kakajunnist oli kirjutatud huumoriga, ikka juhtub! :)
-
Oranzid kummikud said tervitused kätte! Tänan!
-
Мы считаем, что заинтересованные в собачке должны связаться с приютом сами :) поговорить, познакомиться с собачкой :)
-
Добрый вечер, а с вами лучше свящаться по поводу собачки? Есть заинтересовпнные. Собачку в Палдиски заберут
-
Собака очень Хорошая но он боится поводков.Мы бы забрали собаку но у нас уже есть.
- Ещё
narva[a]pets.ee
info[a]pets.ee