Твой звонок стоит денег — помощь неоценима.
Позвони и пожертвуй.
1427 - Tallinn/ BRUTUS
- Возраст: 9 лет
- Пол:
- Размер: средняя
- Поступление в приют: 26.10.2011
- Место отлова: Paldiski mnt
- Уехал/а: в новый дом, 28.06.2012
- На день отъезда сидел/а в приюте: 247-й день
- Кастрирован: да
- Дополнительная информация:
Soovin teatada, et Teie juurest võetud koer Brutus on kohanenud oma uue koduga ja saab vabalt ringi jooksta ning ei lähe kuhugi. On väga elurõõmus ja sõbralik.
Esimene pilt uues kodus
Pikk kett kaasas. Koeral kiip, registris puudulikud andmed.
Ühe vabatahtliku kohtumine koeraga (tekst muutmata):
11.12.2011.a hommik, niiske, pilvede vahelt kumab vaevu aimatav päikeseviirg.
Ajame oma “vatid” selga ja sõidame VARJUPAIGA poole.
Saabumisel oli taevas pilve tõmbunud ja alla sadas midagi ebamäärast, kõik see kokku süvendas veelgi hirmu, kas suudan seda taluda, äkki hakkan nutma.
Sisenedes lämmatas minu hinge kohe vali jutuvada, jutustasid kõik, koerad, kassid, inimesed, kes haledamalt, kes nõudval toonil, kes seletavalt.
Külakosti käes hoides astusin edasi, puuridest vaatasid minule vastu erinevad silmapaarid – tülpinud, hirmunud, pahurad,anuvad. Liikusin edasi kiirel sammul, lootes, et kohe tuleb uks, mis päästab mind kõigest sellest. Oh, läbi, õues.
Seal avanes järgmine vaatepilt kummalgi pool ust asetsesid väliboksid, kus elavad koerad, kes siseruumidesse elama ei mahtunud. Ukse kohal boksi number ja uksel silt, millele on kirjutatud koera number, millal saabus, sugu. Veel on uksel jäetud teade, kas koer on täna juba jalutanud või mitte. Koer nr.1427, sellel uksel polnud mingit teadet ja nii ma sain tuttavaks BEN-iga. ( ta oli lihtsalt BEN-i nägu).
BEN – on suuremat sorti rahulik, vana merekaru. Eks ta algul tõmbas küll rihmast minule märku andes, et kiirusta, mis siis, et olen vana aga egaś ma nii põdur ka ole.
Huvitav oli see, et BEN oma olekuga sisestas minusse rahu ja kindlust, kadunud olid minu hirm ja kurbus. Oli tunne, et tema oli saadetud mind rahustama.
Tegime esimese ringi. BEN kukkus kohe sõnumeid välja saatma, ma ei tea kas minu kohta, eilse päeva kohta, sõnum kohalikule sümpaatiale või lihtsalt märge, et ma olin siin. Äkki kusagil hakati paugutama, no nii, mõtlesin ma, nüüd läheb paanika lahti, ei midagi sellist, Ben oli vana rahu ise. ( ju ta kuskil püssimeeste läheduses elanud). Ainult siis kui eemalt oli kuulda laste kiljumist, Ben võpatas , ta näos oli isegi märgata suunurkade liikumist.
Liikusime edasi ja ma nagu kuulsin tema mõtteid: “ olen saatusega leppinud, inimesed on imelikud, neil on alati kiire, nad tormavad ringi ja arvavad , et see ongi elu, et just nemad on kõige tähtsamad, ja et kui nemad ei sebi ei toimu midagi, hähh, vale arusaam, elu, see on oskus kuulata ja tähelepanna. Kunagi olin üleküla poiss, kõik pruudid unistasid minuga kutsikaid saada . Inimesed hoolisid minust.”
Ben hakkas vanaks jääma ja kuna tegu oli külaga, võeti temale kõrvale noor õpipoiss.
Ben solvus, kuid samas ka mõistis, et selline juba kord elu on. Kõik kulgeb ja oma kogemusi peab ju vanem generatsioon noorematega jagama.
Ühel päeval oli õpipoiss tema kõrvalt kadunud. Algul juhtum rõõmustas Ben´i, siis ärritas ja lõpuks tegi murelikuks, mis juhtus, kus ta on. Hämaruse saabudes läks Ben noort õpipoissi otsima ja nii sattus ta siia.....
"
.JPG)
Ваш комментарий на премодерации.
narva[a]pets.ee
info[a]pets.ee
ma olen näinud need inimesi ning rääkisin nendega. Head inimesed ja väga hea kodu! Hakkab elama maal, ümberringi naabreid pole! Hea elu! Mets kõrval ka!
Lõpus ometi Oma Kodus, Oma Inimestega.